„Vareda“ on teos noortest ja noortele ning miks mitte ka nende vanematele, kes kaotavad hõlpsasti kontakti oma teismeliste lastega ega tea midagi nooruki hinges ja peas pöörlevast tunnete virvarrist. Teose peategelane 16-aastane Johannes just sellises tunnetekaoses elabki. Suvi üksildases ja pisut hirmuäratavas külakeses Varedal ei tee asja paremaks, pigem võimendab pettumustundeid. Johannes on pettunud oma vanemates, iseendas, oma mentoris, kes suri ega jõudnud talle üle anda isegi temast maalitud pilti. Pettumustunded ei avaldu traagilistes väljaütlemistes ega märterlikus enesehaletsuses, need kulgevad tuima lõpetamatusega kuskil foonil. Johannes ei mõtle raskeid mõtteid lõpuni ega analüüsi neid, vaid laseb neil tulla, mõnikord ka minna. Nii nagu elus ikka tehakse ja nii nagu teevad eesti mehed. (Võib-olla soome mehed ka.) Mehed ei nuta, ei hala ega kurda. Selliste hoiakutega on põlvest põlve lastud poistel kasvada ja suureks saada. Kohati mõjub selline lõpetamatus häirivaltki. Lugeja tahaks teada rohkem, mida peategelane mõtleb või mäletab. Aga jälle on nii nagu eluski: ebamugavaid mälestusi on parem mitte lõpuni mäletada.

Kunstiajalugu ja antiikkunst on igatahes palju turvalisem mõtteaine. Johannes mõtleb kunstnikest ja kunstiteostest, analüüsib päikese varjudemängu aianurgas ning püüab saada varjundid oma piltidele, sest valmistub astuma kunstikooli. Taolised põiked kunstimaailma annavad teosele huvitava ning hariva lisamaigu.

Teos oleks leigelt masendav, kui Johannes lõpuks ei armuks. Lugejana ei saa ma kuidagi aru, mis neid kaht inimest ühendab, aga noorusea armastusega on ikka nii. Noor inimene armub, sest tal on vajadus armuda. Ja see on ilus, tingimusteta armastus kahe noormehe vahel. Lugejale näidatakse küll ainult suhte algust, aga see on oma puhtuses väga armas. See raputab Johannese justkui ärkvele tardumusest, millesse ta ennast on sulgenud, ning aitab iseendas selgusele jõuda. Kindlasti pole Eestis kuskil Vareda-taolises külas veel väga harjumuspärane armastada samasoolist partnerit avalikult ja häbenemata.

Selles mõttes on Sven Mikseri „Vareda“ märgiline teos, et kahe noormehe vaheline armastus on sama lihtne ja loomulik ja ilus kui suhe eri soost inimeste vahel.

Endise kirjandusõpetajana loodan, et „Vareda“ aitab tuua pisutki värskust Eesti koolide kohustusliku kirjanduse nimekirja, kus ikka veel seisavad omal kohal Ferenc Molnári „Pál tänava poisid“ ja Silvia Rannamaa „Kadri“.